ja torti ei olnudki!

aastapäevakontsert oli ... khm ... vapustav.
mõnigi külaline jäi ootama, millal siis kadunuke välja tuukse.
kindlasti on tore et nüüd saavad need kaks subsahaara esindajat kodus pajatada, millises matusemeeleolus me oma tähtpäevi veedame.
suur osa oodatud külalistest küll kohale ei ilmunud, sest erinevalt korraldajatest, kes oma abikaasa riigi raha eest laua eestist kohale tellis, ei lubatud külalistel kaasasid kaasa võtta.

vähemalt ei ole järgmisel aastal vaja suure saali üürimisele raisata, sest läheb vaja madonna-kaliibriga staari, et kedagi sel aastal osalenutest kohale vedada.

PS Ellerhein, niipaljukest kui teda laulda lasti, oli imeline.

sõiduvahendite erikasutusest

kooberdasime ühel kaunil laupäeval mööda antwerpenit ja mingil hetkel jalutasime sisse issandkuiglamuursesse vabaaja/ostukeskusse. Ses mõttes äge, et poode nagu eriti polnudki aga igast kohvikuid ja paviljone ja jala otsas taevasse tõstetud šampanjabaare jne oli tuba (saal) täis. vingutave meestega šoppavate naiste rõõmuks on seal überäge meestehoiukoht vähemalt kolmekorruselise tehnikapoe näol. Kui KK sinna pikalt ära kadus, juubeldasin sisemiselt ja otsustasin järgmisel korral Antwerpenisse tulles ta kohe sinna hoiule viia, et saaks ise rahulikult ringi vaadata.

Nagu kõikide muude asjadega siin elus saabus aga lõpuks ikkagi hetk, mil hakkasime lahkuma. Väljudes märkasin eskalaatori kõrval ATM’i ja otsustasin sealt sularaha hankida. seda nähes nõjatas KK enda tagumise poole kasuaalselt eskalaatori käsipuule, sest ega üks meeskodanik ei pea ju ometi jaksama sellises vanuses oma jala peal seista!

Silmapilk hiljem nägin KK-d selg ees ja kaksiratsi eskalaatori käepidemel järsult tõusvas joones kiirelt eemaldumas.

Üha suuremate silmade järgi eeldasin, et säärane eskalaatori käetoel reisimine ei olnud tal just plaanitud meetod hoonest lahkumiseks.

Peatselt võis lausa visuaalselt tajuda, kuidas temani jõudis teadmine, et sellel eskalaatoril on kusagil ka teine ots, mispeale ta otsustas tempokalt liikuvalt käsipuult siiski maha saada.

Tegi ta seda millegipärast mitte üle ääre kõlkuvat (vasakut) jalga enda eest (ehk madalamalt) üle tõstes vaid sooritas tohutu pääsukese ning tõstis jala meeletu vibutusega TAHAPOOLE ja peaaegu eskalaatoriastmel külitades (ta ei paindu tegelikult nii palju) upitas selle viimaks tagantselja eskalaatorile. Selle asemel, et siis eskalaatoriga üles välja sõita ja allapoolesuunduvaga taas minu juurde naasta, jooksis ta kiiiirelt ülespoole suunduvat treppi mööda minu juurde alla tagasi.

Kui ma nüüd häälekalt turtsatasin, ühines minuga ka ülejäänud publik ATMi järjekorrast. oma ootamatust populaarsusest taaskord segadusse sattunult ... suundus KK selle peale lähedal seisva plakati taha end mõneks hetkeks koguma.

inimesed meie ümber vol 2

mul on uus sõbratar. vähemalt sõpruses me omavahel kokku leppisime.
töö kaudu teadsin teda varemgi aga kuumaks läks alles nüüd. alustasime suhet sellega, et lahkasime ühise õhtusöögi käigus kõik tema suheteprobleemid läbi. põhjalikult. nendega valmis, võtsime järgmise teema, milleks oli peapesu selle eest, et olen liiga otsekohene. iseloomustava näitena toodi minu suhteliselt kehtestav email teemal: "maksa ükskord oma IPod kinni, mille ma sulle NYst ostsin, rsk!".*
imetlesin sujuvat üleminekut, hingasin rahulikult ja mõtlesin Hofstedele.

sõpruse loomise käigus olime jõudnud tagasi hotelli ja kuna ta mujal suitsetada ei tohtinud, siis pühendasime oma jäägitu tähelepanu jäänused tema suitsetajatoa minibaarile. varsti saavutas mu uue padruuga joove järgmise taseme ja ta hakkas kodusel moel riideid seljast loopima. esialgu võttis päris sõnatuks arvestades, et muude riikide kodanikud reeglina ei ole alastuse suhtes nii liberaalsed kui meie või soomlased või austerlased oma saunakommetega, kuid mõningase järelemõtlemise peale otsustasin seda võtta kui müüride langemist :)

lõpetasime kallistustega.
selle aja peale olin saanud sissevaate flaamide perekonnapildile. pikemalt mõtlesin järgmiste asjaolude üle:

• kas teie ootaksite, et teie vanemad tasuks teie järjekordse akadeemilise kraadi omandamise eest, arvestades, et nad on teid ühel alal (ntx majandus) juba magistrikraadini koolitanud ja see uus ala, millele te tulite ntx 29. eluaastal on ntx veterinaaria?
• kas teie vanemad tunnevad kohustust/peavad loomulikuks teha finantsilisi annetusi teie teises riigis asuva korteri sisustamiseks kui te olete ntx 33 ja lahutatud ja hiljuti oma koduriigis oleva maja maha müünud?
• kui teie ema ja kasuisa ntx lahutaks, kas oleks ootuspärane, et teie kasuisa nõuaks teie lapsendamist (teie vanus endiselt 33 ja perekonnaseis lahutatud), sest ta tahab, et teie ja teie õed-vennad päriksid tema vara kui temaga midagi juhtub?
  
• kas endine kasuisa/värske isa oleks väga solvunud, kui tööandja ei suudaks piisavalt kiiresti muuta teie perekonnanime, et teie emaili aadress sisaldaks ka värskelt lapsendanud isa nime? arvestades, et ta kasuisa karjäär algas, kui olite 15?
  

eestis me kakleme perekonnaõiguse pärast, et pärisisad ei peaks sentigi oma lastele "raiskama".
tuletage mulle meelde, miks ma peaksin selliste väärtustega riigis elada ja lapsi saada/kasvatada tahtma?

järgmine õhtu jätkasime sealt, kus eelmine kord pooleli jäi ehk siis alkoholi manustamisest. tegelikult juhtub nii iga kord kui kohtume.
nüüd ootab ta mind oma uude koju nädalavahetuseks külla. ootan huviga, sest see kultuuriekskursioon on siiani olnud väga huvipakkuv nii oma detailsuses kui ka erilisuses.
tea, kas peaksin kohe peale seda endale maksapuhastuskuuri broneerima?

*minu email, mis oligi väga kehtestavana mõeldud, järgnes kuuenädalasele viisakale ootamisele, et ehk inimesele ikka meenub ning sellele järgnenud mitmele pehmele järelpärimisele ja kaudsele vihjele, millele sain vastuseks vältivaid emaile stiilis: "kui kunagi veel näeme, siis teisiti on kõik!" (loe: kui ükskord Londonis kohtume, siis ta võib olla maksab selle mulle tagasi. kui ei, siis järgmine kord).

Lora

mul on mitte-eestlase jaoks keeruline nimi. mitte et pikk või „eesti tähti“ täis vaid lihtsalt tugevakõlaline ja harjumatu.
seetõttu mul vererõhk peaaegu ei kerki, kui hotellides minu asemel 98% juhtudel pigem meeskodanikku oodatakse.erutuda võin veel vaid juhul kui Londoni immigrantidest hotelliteenindajad lisaks keeleoskusele ka viisakast teenindusest halligi kuulnud pole ja üllatunult hüüatavad: I thought you were a man! sellistel juhtudel oskan vaid pettumuse valmistamise pärast vabandada.
ka sellega olen peaaegu harjunud, et kõik belglased mu eesnime perekonnanimeks peavad ja vastupidi.
tegelikult olen enese ja teiste säästmiseks ammu kasutusele võtnud varjunime Laura, mida mitteametlikes olukordades a la restoranides laua ja juuksuris aja broneerimisel kasutanud olen.
ja siis ma panin Hobbs'is ühe jaki Laura nimele kinni ning hoidsin tugevasti oma lõugu koos, kui nägin, mil moel peomüüja Agnieszka selle kirja sai: LORA.
iseenesest oli tal ju õigus.

tsirkus

olen lapsest saadik tsirkust peljanud.
alati oli mul hirmust hing kinni, kui akrobaadid köielt köiele kargasid, üksteist läbi õhu lennutasid või moodustasid uskumatuid inimestest ja kohvitassidest komplekteeritud torne kellegi ninale.
silmamoondajad ajasid mind oma trikkidega lihtsalt paanikasse: no mismõttes kavatseb ta kauni daami pooleks saagida?
klounid oma kohmakusega aga lihtsalt punastama.

ainsana pakkusid puhkust loomade etteasted. sellised, kus merilõvid palli ninal hoidsid jne. kui mõni mees lõvide ette eputama ja neile pead suhu toppima läks, pidasin teda lihtsalt lollakaks.


ma ei suuda siiani mingeid akrobaatilisi trikke rahuliku pulsiga vaadata ja kas tõesti on äge vahtida mingit tegelast, kes laseb end kinni siduda, konksu otsa riputada ja vee alla surgata, et näidata, kui ägedasti ta välja rabeleb!?!? kvaliteetajaviide?

aga kõik arvastavad tsirkust, eksole? ja juba antiikajal teati, et rahvas vajab tsirkust ja leiba.
kas tõesti armastatakse vaadata artistide filigraanset sooritust või lihtsalt loodetakse olla tunnistajaks, kui keegi alla prantsatab ja viga saab?

tsirkus kui lõõgastumise koht? koht, kuhu viia lapsi?
sry Šaakal!