Lora

mul on mitte-eestlase jaoks keeruline nimi. mitte et pikk või „eesti tähti“ täis vaid lihtsalt tugevakõlaline ja harjumatu.
seetõttu mul vererõhk peaaegu ei kerki, kui hotellides minu asemel 98% juhtudel pigem meeskodanikku oodatakse.erutuda võin veel vaid juhul kui Londoni immigrantidest hotelliteenindajad lisaks keeleoskusele ka viisakast teenindusest halligi kuulnud pole ja üllatunult hüüatavad: I thought you were a man! sellistel juhtudel oskan vaid pettumuse valmistamise pärast vabandada.
ka sellega olen peaaegu harjunud, et kõik belglased mu eesnime perekonnanimeks peavad ja vastupidi.
tegelikult olen enese ja teiste säästmiseks ammu kasutusele võtnud varjunime Laura, mida mitteametlikes olukordades a la restoranides laua ja juuksuris aja broneerimisel kasutanud olen.
ja siis ma panin Hobbs'is ühe jaki Laura nimele kinni ning hoidsin tugevasti oma lõugu koos, kui nägin, mil moel peomüüja Agnieszka selle kirja sai: LORA.
iseenesest oli tal ju õigus.