seisus kohustab

11.21.2007

mesinädalad möödas

Geert Hofstede on kaunisti ära kirjeldanud kultuurišoki ja toonud välja ka võõra kultuuriga kohanemise faasid.
on vist liigne öelda, et loen seda hoolega ja pean vahel näpuga järgegi, sest iga kord kui arvan end juba "kõik on OK" faasis paiknevat, saan mingi järjekordse kiiksuga ilge kolaka kuklasse ja mulle saab taas selgeks, et olen belgia kultuuriruumist valgusaastate kaugusel. kuna aga kodus tundub ka juba veidi imelik ja ebaviisakas (tüüpiline kultuurierinevuse otsa komistamise tunnus minu jaoks), olengi kahe kultuuriruumi vahel vist.
siinkohal on ära toodud esimesel kohanemisaastal sooja ja energilist tunnet tekitanud seiklused:

- hakatuseks oli KK hooletu ning unustas tuhatoosi rõduservale (see on selline päris lai). sealt puhus öösel paisunud tuul õnnetu tuhatoosi kõige täiega alla. hommikul panid naabrid suitsukonid meile postkasti.

- keset majapidamist asub meie kolmanda korruse korteris metallist keerdtrepp. selline mida tavaliselt õues või kohvikutes võib kohata. ma ei salli seda treppi nagunii, sest ta tekitab mus oma keerdudega meeletut hirmu sealt alla prantsatada. see trepp viib siis meie korteri altkorruselt ülemisele. naabrid kaebasid korteriomanikule, et käime trepist liiga kõvasti. kui avaldasime imestust, et selline asi üldse eluruumidesse pandud on, lõppes asi selleks korraks ära.

- sissekolimisele järgnes pidevalt vähenev sooja vee vool meie kraanidest. korteriomanik säilitas rahu ja soovitas naabrite käest küsida, kas neil on sama lugu ja et kas naabrid on juba selle lubatud filtri paigaldanud. ei olnud. siis lasi KKl ringi joosta ja mingeid torude puhastajaid ja läbipesijaid kutsuda (ning selle kõige eest ka tasuda). siis arutles filosoofiliselt, kust ja kuidas tellida uut küttesüsteemi. selle aja peale meil kraanid isegi mitte ei tilkunud enam (küll aga radiaatorid). kallis korteriomanik jõudis otsustamise otsustavamasse faasi aga alles selle peale, kui KK käratas, et ta naine keeldub sellises urkas elamast.! asjaajamine jäi kõik nagunii KK peale, sest kallis korteriomanik elab hoopis teisel maal, mis belgiast kaugel.

- mõne aja jooksul hakkas katlakivi taas kogunema, sest naabrid, kes pidid majale filtri paigutama, ei ole seda loomulikult teinud. kuna torud muutusid taas soojale veele läbimatuks, kutsusime torulukksepa, kes kraanid jälle vett jooksma sai. omanikuni jõudev arve põhjustas tas järjekordse raevuhoo, sest ometi kuulub ju torude katlakivist puhastamine igapäevase hoolduse alla!

- kui meie juures peatus KK sõber, kaebasid naabrid omanikule, et meil ei ole mitte ainult üks teenage boy aga koguni kaks. KK kolmekümnele lähenev sõber oli asjast koledasti meelitatud.

- ühel muus osas tavalisel päeval andis meie ukse taga kella liftimontöör, kes edastas meile naabrite teate, et liftiga tohib korraga sõita vaid neljakesi (?) me nüüd muretseme, keda endaga liftisõidule kutsuda, sest niipaljukest meid polegi.

- kuigi me omast arust kõik kodus kikivarvul käime ja ustest akendest sisse välja lendleme, saime korteriomanikult järgmise kirja, milles meid isalikult õpetatakse, et naabritega on oluline hästi läbi saada ning et naabrid kurdavad, et meil on peod või vähemalt kostub nendeni, et meil on happy people kodus. nojah, arvestades sellega, et naabrite poolt kostab pigem tülitsemist, võib paljas happy people olemasolu vihaseks ajada küll.

- kiri on koguni väga ähvardavas toonis, justkui oleks kohalik politsei meil igapäevane külaline.

- siis kipub korteriomanik kahtlustama, et meil on GUESSid. vähe sellest: meil on mingit imelikud guessid ja tema meelest me ie tohiks üldse guesse omada või kui, siis mitte selliseid nagu meil olevat. Julgen arvata, et peetakse silmas külalisi ehk GUESTe. meil on tõesti külas käinud nii minu kui KK vanemad ntx ja ju nemad siis need happy people olidki. see, et kõrval majas saksa pubekad nädal aega pummeldavad on loomulikult normaalne.

- kui läksime esimest pulmaaastapäeva tähistama, leidsime koju tulles ukselt hiigelsildi, mis manitseb ust hellalt sulgema. mõtlesime hirmunult oma kassi hooldajate peale, kes pidid läbi käima ja kassiga tegelema. hiljem kuuleme, et nad olid tõesti jõudnud ca 20 minutit majas sees olla (nb! mitte ustest käia) kui neid lahkumisel see silt ees ootas. eeldatavasti lähevad nemad ka meile mittesobivate guessidena kirja.

- juulis hakaks meil elekter kusagilt lühisesse viskama ja iga elektrivõrguga ühendumine lõi süsteemi errorisse ja kusagil keldris mingid kaitsmed välja. omanik säilitas rahu ja soovitas kallistelt naabritelt küsida, kas neil on sama probleem. ma ei ole siiani aru saanud, millisel hetkel me tema belgia esindajateks saime!

- lisaks saime teada, et kallis korteriomanik on pannud hullu summa meie wellbeingu peale. ma ei tea täpselt, kust kohast ta pärit on aga minu elus on elekter ja vesi siiani essential, mitte luksusasjade hulgas. maintud summa ületab tegelikkust aga pea kahekordselt (oleme sellest väga informeeritud, sest KK on kõikide arvete hinnaläbirääkimistes osalenud).

- elektriprobleemi lahendamine kestis kuid ja kuid ja juba novembri esimestel päevadel oligi elekter täie jõuga tagasi nagu poleks kunagi ära olnudki. kokkuvõttes oli tegemist arusaamatusega, mille üheks elemendiks prantsusekeelne teade mingite tariifide muutumisest, meile jumalteabmispõhjusel väljastatud kahest kliendinumbrist, millest üks hoogsalt võlga keris ja belgia riiklikust elektrikorraldusest, kus põhivõrgud ja jaevõrgud omavahel lahku löödud ja ühest teise helistamiseks/info edastamiseks kasutavad need kaks ettevõtet sama suhtluskanalit, mida kõik nende raevunud kliendidki. mitmete eksirännakute ja kõrgemate riiklike esindajate kirjade tulemusena saabus elekter lõpuks tagasi.

- igajumalakord kui ma majale lähenen, hakkab naabrite pesunuustik ohjeldamatult haukuma. temaga kohtudes hüppab ta küsimata mu najale püsti ja käitub täiesti kasvatamatult. selle tõttu vist teda eriti laiale maailmale ei näidata vaid peetakse sisehoovis peidus.

- uue uudisena meie magamistoa radiaator sel aastal põhitegevusena seisab toas aga ntx soojenemisemärke ei ilmuta. kuna elektrisaaga lõppes alles paar nädalat tagasi, siis võtsime KKga asja rahulikult ja targasti ja hankisime õliradika. tundus odavam ja närvesäästvam.

vist ikka hakkan harjuma juba?


edit 4.12: paistab, et ka pliit hakkab meie seast lahkuma: hetkel töötab 2 plaati neljast.

Sildid: ,

11.19.2007

dr Noblesse Oblige annab nõu

dr N.Oblige on pikema aja jooksul teinud märkmeid selle kohta, milline dünaamika tekib kaheliikmelises seltskonnas, kuhu üks sõpradest/tuttavatest võtab kaasa varem mitteesinenud täiendava isendi. vaatluste tulemusena on selgunud, et seitsmel juhul kümnest on tegemist ilge fiaskoga, kus kaks värsket tuttavat jõllitavad teineteist õhtu lõpuks kui mangust ja lõgismadu ja kogu situatsioon kobrutab ühe- või kahepoolsetest negatiivsetest emotsioonidest.

dr N.O. on jõudnud järeldusele, et täiendav isend mängib rambipalaviku tõttu tihti lihtsalt üle. seda sellepärast, et tema käitumine peegeldab sõbra poolt jagatud eelinfot.
sellest tasub dr N.O. hinnangul järeldada järgmist:
kui uus tuttav üritab naba paigast venitada, et olla "ka äge"( a la ma käisin KA seal kontserdil ja mulle meeldivad KA kollased kingad, ma tunnen ühte inimest, kes on käinud ... Galapagosel), vihjab see sellele, et tegemist võib olla sõbra (ehk tutvustaja) kompleksidega. tasub mõelda sõbra motivatsioonile sinuga suhtlemisel ka siis, kui sa üks päev enam "äge" ei ole.
kui uus tuttav vaidleb igale sinupoolsele piuksatusele kirgliselt vastu, kuula hoolega, sest tegemist võib olla sõbra väljendamata jäänud seisukohtadega.
kui uus tuttav on sealjuures ka üleolev, on sind arvatavasti kirjeldatud kui loodusreostust ja oleks aeg alternatiivsete tuttavate seltskonda otsida.
viimasel juhul võib aga tegemist olla ka konkurentsi või koguni armukadedusega ja seega tuleb ebakõlade ilmnemisel hoolikalt jälgida, kuidas sõber ise käitub.

ülaltoodu tulemusena soovitab dr N.O. võimalusel eelinfot üldse mitte jagada, või kui pigistatakse, siis ainult positiivset. vaatluste kohaselt läheb bondimine sellisel juhul valutu(ma)lt.
NB! positiivne info on ntx see, et sõber on väga hea kaaslane reisil (kui plaanitakse ühist reisi) või et sõber teab väga palju kirjandusest (kui vaja küsida, millises raamatus seda ja teist räägiti)

positiivne info ei ole see, kui vähemvilunud suhtekunstnikud külvavad ülistavkohmakat komprat (a la oh, ta oli enne rõve parm/vinniline/hambutu aga nüüd näed, on kõik hästi või et ta on küll pede aga muidu jumalast normaalne vana jne). Vaesel tutvustataval kulub ksenofoobses maailmas sellise eelinfo ületamiseks ja "tavaliseks inimeseks" muutumiseks tublisti rassimist.

diskleimer: targad psühholoogid on kõik siintoodu kindlasti kaunilt ära sõnastanud ja paksudesse raamatutesse kängitsenud. dr N.O. on vist jõudmas ikka, kus vahepeal keeruliseks läinud maailm lihtsaks tagasi hakkab minema :)

Sildid:

11.09.2007

masters at work

olime kolleegiga saabunud NYsse 3 päeva varem, et korralikult šopata.
no ma ei pea ennast mingiks algajaks, aga little did I know!
- kui olin kaubamajas vahepeal kolleegist eemaldunud tualetti otsima, oli ta teinud chaneli leti juures $1000 peatuse (ca 10 min).

- mingil rändom korrusel teatas ta, et tal on vaja mõned teksad lisaks neile 3 paarile, mis ta 3 nädalat tagasi NYs käies ostis. tulemus: veel 3 paari.

- Saksis lõunal käies teatas ta otsustavalt, et tal on vaja veel kingi: 3 nädalat tagasi ostis ta $500 kingad, millel puudub igasugune praktiline väärtus ja sinna jäid veel ühed elegantsed ajaloolise väärtusega Jimmy Chood. nojah, saime ka need.
- Saksist lahkudes peatus te korraks minu jaoks tundmatu kosmeetikaleti ees (Kiehl's) ja küsis, et ahah, see on siis šampoon jah? palun mulle palsam ka ja siis see siin on mingi vaha moodi asi jah? pange kaks. ja siis ma tahaks mingit kreemi ka: seda ja seda ja seda. ja siis kehakoorija ka(ma vahepeal tegin researchi, et päris hea firma ja ostsin endale ka kaks asja. olidki head). pärast küsisin, et kas tal ikka kodus enne ka mõni kreem oli (noh arvestades ka kotitäie chaneliga) ja ta teatas, et oh, oli küll ja palju aga ta lennukis luges et hea firma ja et kõik kiidavad ja mõtles et prooviks.

- kogu selle aja oli tal programmis ka cartieri pood, sest tal olevat hädasti vaja uut pastakat.
jah, saite õigesti aru: kuna tegemist oli endise audiitriga, oli tal ostuprogramm koostatud.
no kui me siis järjekordselt cartierist mööda pühkisime, küsisin, et kas ostame su pastaka siis ära? läksime sisse.
kõigepealt tabas meid ehete osakond. kuna kolleeg oli ostnud aprillis endale valgest kullast sõrmuse, oli tal nüüd ilgelt vaja ka käeketti.
aga selgus, et seda käeketi enam ei toodetud! peale seda, kui oldi ennast eelmise teenindaja peale võimalikult põhjalikult välja valatud surfasime lettidel ringi ja juba leiduski uus potentsiaalne valgest kullast käekett. aga see ei sobinud olemasoleva sõrmusega.
küll aga oli käeketil ka mätsiv sõrmus olemas...
jätsin ta ostupalavikus heitlema ja suundusin vaatama kelli.
kui tagasi tulin oli ta vahepeal tuvastanud kaelaketi, mis sobiks ta emale sünnipäevaks. noh, see ostuotsus tuli kiiresti.
ja siis see sõrmus ja käekett...
kuigi sõrmus oli pisut suur, osteti ka need ära.
seni kuni teenindaja krediitkaarti menetles, tuiskasime trepist üles seda va pastakat otsima. aga oh ebaõnne: ainus teenindaja oli parajasti teiste klientidega hõivatud!
ei häda: cartieril on ka ilusaid jõulukaarte ($75 10 tk)! valisime nendest ka 2 pakki, sest kolleeg saadab alati korralikult kõikidele jõulukaarte ja mõnele, keda ta ei salli, saadab selliseid odavamaid, mida clinton cards'idest saab (uhh, milline märkidesüsteem jälle peidus!).
ja kuna ülakorruse teenindaja tabas meid hetkel, kui olime möödumas valgest kullast mansetinööpidest, haaras kolleeg ka need kaasa.
kokku läks see 25 minutit maksma $7200 ja pastakat me ei saanudki!

peale cartierivisiiti suundusin omal käel ostlema, sest sinnani polnud kolleeg ühestki poest ostuta lahkunud ning kuna ta IPode ei vajanud, ei saanud ta minuga sinna poodi kaasa tulla.

kuna mu kolleegi hilisem ostukäitumine jäi minu poolt üle vaatamata, ei julge ma kinnitada, mil moel asjad edasi läksid ja kas ostunimekiri täidetud sai. igal juhul pakkis ta veel kaks päeva peale koju saabumist asju lahti. kui küsisin, kui tihti tal sellised ostuhood peal käivad, arvas ta, et paari kuu jooksul korra kindlasti. mina täpsustasin, millal ruumikamat elamispinda hakatakse hankima.

Sildid: ,

võidab see, kel surres rohkem träni

keerasin eelmisel nädalal kogu majapidamise pea peale, otsides oma überägedat vihmamantlit, mille KK mulle aasta tagasi kinkis.
ei leidnudki.
mäluharjutuse tulemusena tuvastasin, et nägin nimetatud mantlit viimati NYst euroopasse tagasi lennates kohvris kõige peal koos musta kontorikleidiga. olin need peale pakkinud, et saaks londonis revival lounges kohe selga tõmmata ja kontorisse tuhiseda.
kuna muutsin revival lounges meelt ja otsustasin siiski end otse rongi peale viia lasta ja koju brüsselisse sõita, ei läinud vihmamantlit ega kleiti vaja ja koju ma nendega juba ei jõudnud. kuna olen nüüd kõik leiubürood tulemusteta läbi helistanud, olen kindel, et mu mantel ehib JFK transporditöölise tüdruksõpra. OK, mantli kohta võiks ju veel arvata, et unustasin mõnda lounge aga kleiti nii naljalt maha ei unusta vist?

mida aga järeldada asjaolust, et ma ei pannud mõlema kadumist enne tähele kui 2 nädala möödudes? mina järeldasin seda, et uut mantlit niipea vaja pole :)

üks tagajärg oli mantli/kleidi kadumisel aga veel: otsustasin kokku lugeda ja kataloogida kõik oma jalanõud (s.h. spordijalatsid ja muud funktsionaalsed jalavarjud). tulemus 47 paari! nendest 23 paari on küll n.ö funktsionaalsed a la tennisejalanõud (2) , vormisaapad (1) , suusasaapad (2), jooksukad (4) jne aga 24 paari on padukingad!!!
kuigi loenduse tulemusena selgus ka kainestav tõsiasi, et majapidamises on meeletu punaste ja siniste kingade puudujääk, otsustasin siiski minna kolmekuusele ostudieedile :)

täiendatud 19 Novembril ehk 1 kuu peale NYst naasmist: peale kohutavad hingelist traumat, mille põhjustas mantli ja kleidi kaotsiminek toimus majapidamiseskõikide riiete kataloogimine. ja selguski, et kadunud on ka ühed glamuursed viikarid. viimati nähtud NYs.

kataloogimise tulemusena tekkinud peavalu leevendamiseks kinnitasin piirnormid, millest üle ei tohi minna. ntx jalatsitele 50 paari. piirnormi ületavate eksemplaride hankimisel tuleb olemasolevatest sama palju ära anda/visata. siit tulebevalt: kas 20 salli on vähe või palju?

olen ka mantel-kleit-viikarid trio kadumise üle tõsiselt järele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et kadunud kolmik alustas iseseisvat elu, sest nende perenaine ei hoolinud nendest:
kleit oli jõudnud pensioniikka ja kuulus peatsele mahakandmisele. olin temaga korduvalt ka tema järeltulijaid piilumas käinud. nojah.
viikarid olid küll überglamuursed aga (olgem ausad) pisut pikad isegi minu kõige kõrgemate kingadega kandmiseks. seega leidsid nad harva kasutamist, kuna iga kord, kui nendega pikemalt ringi traavisin, hakkas pea ringi käima. !
mantel oli väga glamuurset sitikarohelist läikivat karva ja istus mulle väga hästi. kasutasin teda tihti ja palju. aga... teda sai kanda vaid korralikult kinninööbituna ja vöötatuna, sest muidu paistis ta välja nagu telk (kaherealiste mantlite probleem eks). seega olin vahel alateadlikult piilunud teisi enda ligiduses liiklevaid sirgelõikelisi, vööta mantleid ja mõelnud, et näe nüüd (!), kuna vihmamantlit ju nii tihti ei osta, oleks ju võinud hoopis midagi seesugust (rändom sirgelõikeline burberry) vaadata. ja seda kõike oma mantli juuresolekul! oeh!

sitrep: jalanõusid 49 paari.

Sildid: ,

11.08.2007

ignorance is bliss?

viimasel kahel korral kui olen pidanud mingile kolleegile endast pikemalt rääkima, olen tabanud, et kuigi mu kaasvestleja teadis täpselt, mis ja kus on eesti, ei olnud ta kursis, et eesti on kunagi kuulunud n.liitu.

kolmandale tegelasele tegin tuleviku jaoks vihje, et ta järgmise eestlasega sõbralikke suhteid taotledes väga visalt ei kõneleks eestist kui ida-euroopa riigist. seesama tegelane muide teatas, et kogu puerto rico ilgelt fännab meid, endisi okupeerituid, kes nüüd on oma vabaduse kätte võidelnud ning kogu eelnevate okupatsioonide jooksul suutnud säilitada/kujundada oma keele. ka nemad loevad end okupeerituks (tähte ju lipul pole, eks) ja tunnevad tohutut uhkust, et on suutnud saja aasta jooksul säilitada hispaania keele. soovisin siis neile jõudu ja jaksu järgmiseks kuuesajaks aastaks :)

Sildid:

kodus

esmamulje, et hissand kui palju eesti numbriga autosid, hangub ca poole päeva jooksul.
taastuvad endised refleksid: teistega mittearvestavate tegelaste vältimine tänaval ja liikluses ning see, et hoolimata sellest, et inimesed tunduvad sinust läbi ja üle vaatavat nad siiski näevad sind.
vahel on naljakas ka: ikka on ju huvitav, kes siis istub ülekäiguraja ees peatunud hiigelautos (noh, et kes see segane...! või ehk on tuttav?) aga ega siis ei saa ju matsi kombel otse autosse vahtida! siis visataksegi hajameelne pilk üle huvitava tegelase/eseme. kuna auto on tõesti väga kõrge, tuleb ühel daamil sellest ülevaatamiseks pea lausa kuklasse ajada :)

rändom söögikohas jälgib meeskodanik minu ja kolleegi liikumisi pikema aja jooksul üsna huvitatult aga jumala pärast täiesti "tursa näoga" meist läbi vaadates a la "mis sa mõtlesid, et sind vaatasin vä? kah mul loll!". ega inimeste vaatamine ole ju kuritegu, mida hoolega varjama peab? või on? mis juhtuks, kui ta näiteks naerataks, avastades, et tema pilku on märgatud?

kuna mulle antakse liiklemiseks trollibussi mõõtkavas auto, ei teki mul liikluses enesekehtestamisega probleeme aga hämmastav on see, et teised liiklejad isegi ei eelda sinult mitte mingisugust elementaarsetki viisakust! üritan kõrvalteelt välja keerata soovivat tegelast vahele lasta, sest mulle ei ole tähtis kindlasti enne teda foori alla jõuda. ta isegi ei vaata mu poole vaid keerab pea kõrvale ja sügab end mõtlikult: ta ju luges ära, et viis autot tuli sealt poolt, seega ei ole enne mingit šanssi kui need kõik mööda saavad! sama situatsioon jääbki korduma.

parkimisega on ka igavesti keeruline, sest kuna ma ei soovi ühtegi reegit rikkuda, on kesklinnas võimatu viisakalt parkida. asjatades kahel hommikul linna liiklustuiksoontel (paldiski maanteel ja viimsis), otsustan mõlemal korral linna tagasitrügimise asemel pooltunnikese merd vaadata ning tungi möödumist oodata. kuidas saavad nii hõreda asustusega linnas olla sellised ummikud!

aga lume olite vahvasti välja mõelnud: niikui koju jõudsin, hakkas laia lund sadama! nagu tuisueit oleks saabunud!
aitäh

Sildid: ,