kodus

esmamulje, et hissand kui palju eesti numbriga autosid, hangub ca poole päeva jooksul.
taastuvad endised refleksid: teistega mittearvestavate tegelaste vältimine tänaval ja liikluses ning see, et hoolimata sellest, et inimesed tunduvad sinust läbi ja üle vaatavat nad siiski näevad sind.
vahel on naljakas ka: ikka on ju huvitav, kes siis istub ülekäiguraja ees peatunud hiigelautos (noh, et kes see segane...! või ehk on tuttav?) aga ega siis ei saa ju matsi kombel otse autosse vahtida! siis visataksegi hajameelne pilk üle huvitava tegelase/eseme. kuna auto on tõesti väga kõrge, tuleb ühel daamil sellest ülevaatamiseks pea lausa kuklasse ajada :)

rändom söögikohas jälgib meeskodanik minu ja kolleegi liikumisi pikema aja jooksul üsna huvitatult aga jumala pärast täiesti "tursa näoga" meist läbi vaadates a la "mis sa mõtlesid, et sind vaatasin vä? kah mul loll!". ega inimeste vaatamine ole ju kuritegu, mida hoolega varjama peab? või on? mis juhtuks, kui ta näiteks naerataks, avastades, et tema pilku on märgatud?

kuna mulle antakse liiklemiseks trollibussi mõõtkavas auto, ei teki mul liikluses enesekehtestamisega probleeme aga hämmastav on see, et teised liiklejad isegi ei eelda sinult mitte mingisugust elementaarsetki viisakust! üritan kõrvalteelt välja keerata soovivat tegelast vahele lasta, sest mulle ei ole tähtis kindlasti enne teda foori alla jõuda. ta isegi ei vaata mu poole vaid keerab pea kõrvale ja sügab end mõtlikult: ta ju luges ära, et viis autot tuli sealt poolt, seega ei ole enne mingit šanssi kui need kõik mööda saavad! sama situatsioon jääbki korduma.

parkimisega on ka igavesti keeruline, sest kuna ma ei soovi ühtegi reegit rikkuda, on kesklinnas võimatu viisakalt parkida. asjatades kahel hommikul linna liiklustuiksoontel (paldiski maanteel ja viimsis), otsustan mõlemal korral linna tagasitrügimise asemel pooltunnikese merd vaadata ning tungi möödumist oodata. kuidas saavad nii hõreda asustusega linnas olla sellised ummikud!

aga lume olite vahvasti välja mõelnud: niikui koju jõudsin, hakkas laia lund sadama! nagu tuisueit oleks saabunud!
aitäh