Bretagne

Mt St-Michel'ist lahkudes kiirustasime Bresti suunas. täiesti asjatu, sest linn on lihtsalt üks tavaline industriaalne sadamalinn kraanade metsas, mille ainus vaatamisväärsus ongi tuntud Bresti kindlus. suundusime otsustavalt Penhiri poolsaare suunas, olles otsustanud leida öömaja linnakeses nimega Crozon.
kiirus kukkus aga kohalikele teedele jõudes väga madalale ning seetõttu ajasime juba peale le Faoud silmad öömaja otsides punni. ca 10 km pärast jägi meile silma silt, mis teatas, et siin saab kaks inimest B&B kätte ca 37 EURi eest. farmi sisse keerates jõudsime veel märgata, et farm omab kohaliku tähtsusega muuseumi, mis pühendatud "abeille'dele". liigse väsimuse tulemusena tundsin sügavat ükskõiksust abeille'de olemasolu ja sügavama hingeelu suhtes ning nii sättisime end sisse ja otsustasime siiski sõita Crozon'i õhtust sööma. kohale jõudes avastasime end otse keset pilgarit, sest saabunud olid uued moules'id ning nii oli neid keedetud ja söömiseks välja pakutud tõrretäite kaupa.
keset linnaväljakut püstitatud lavale olid end upitanud kohalikud seleebritid, kes akordionimuusikal kõigile kõlada lasksid.
ma ei saanudki alul aru, miks solist iga laulu ajal eri moodi jörises ja aeg-ajalt sõnu vahele jättis aga vaatluste tulemusena selgus, et solistil ei lastudki palju sõna võtta vaid kogu aeg turnis lavale mõni kuulsusjanulisem kohalik traktorist/kalur/farmer, kes hulga kohaliku veini manustamisest endal lauluande avastanud oli ning nii saime nautida prantsuse igihaljaid šlaagreid meretuultes karastunud kopsude jõulises ettekandes.

hommikul öömajast välja tšekates hakkasid rohked mesilasepildid mulle lõpuks pisut häirivalt mõjuma ning kui "muuseumi" arvet maksma läksime, avastasime, et oleme öö veetnud mesindustalus, mille eesmajja oli meemajandust tutvustav näitus kenasti üles pandud.

oli see vast ... ootamatu! ma olen nimelt mesilaste suhtes üle keskmise tundlik ning seega hiilisin muuseumist autosse kõrv valvsalt kikkis, ise kogu aeg ettevaatlikult enese ümber piiludes :)

külastasime kiirelt Lanveoc kloostrit, mille kõrval olevad varemed suutsid avaldada muljet sellega, et altarisse ja külglöövidesse olid lagunenud/äraviidud pühakujude ja reliikviate asemel taimed istutatud. kenasti sildid juures ja hästi hooldatud-kastetud.

sellist usku võiks lausa isegi tunnistada, millel nii ägedad loodusele pühendatud altarid!

kroolisime siiski sellest kaunist keskaegsest linnakesest välja ning suundusime Camaret-sur-Mer'i poole, et imetleda kohalikke menirhe. sõitsime ja sõitsime ja kahtlustasime turismimajandust kohutavas petuskeemis. viimaks jõudsime viimasesse teeristi ja vahtisime nõutult ringi, et noh, kus siis???

ja järsku olidki nad meil nina all! lihtsalt ilmusid udust välja ja olidki äkki olemas! pikad read joonele pandud kivirahne silmapiiri suunas kadumas. lihtsalt müstiline.

kuna udu jätkus, tundus kogu ümbruskond täitsa tontlik, et mitte öelda ulmeline. justkui oleks mingi hiiglane kivid ritta ladunud ja siis merre jooksnud, teele mõningaid rahne puistates.