Pariis

Kuigi olin seda hetke vältinud hoolikalt ja kaua ei saanud minagi enam pariisi külastamist ilma tõsisema selgituseta vältida. Panin vaimu suuremateks pettumusteks valmis ning asusin teele.
Omaenese suureks üllatuseks ei tulnud mul aga kordagi ülbete pariislaste peale vihastada. Vastupidi: kõik olid sõbralikud ja abivalmid ning oma üllatuseks sain oma basic prantsuse keelega hakkama ilma et oleks kordagi vaja olnud inglise keelele üle minna: turismisektoris on kõik lihtsalt harjunud väga lihtsas keeles suhtlema.
Pikantne vahejuhtum pariisi kohvikus siiski juhtus: olime endale lõunasöögi kõrvale veini tellinud ning üks veiniklaasidest maandus otse minu pähe, sülle ja selga. Ja mitte natuke aga noh täisannus.
Teenindav tütarlaps oli asjast täiesti ehmunud ja jooksis kiirelt terve laudlinaga kohale, mille abil sain end kuivatada. Viisaka tegelasena tegi ta mulle söögi välja.
Teine ootamatu lugu juhtus mu emaga: sisenesime ühte köögitarvete kauplusse ja järsku kargas ema ette pisike idamaine tegelane ning kõnetas teda täiesti tundmatus keeles. Meie jahmunud nägude peale seletas, et ta ikka vahel kõnetab kedagi oma koduses vietnami keeles aga siiani pole kordagi pihta saanud. Millegipärast pidas ta end sellest hoolimata suureks antropoloogiks ning asus ära arvama meie rahvust. Kui ta juba rootslaseni jõudis, siis me lõpuks halastasime talle.
aga odavaid hotelle ma siiski edaspidi pigem ei kasutaks seal, sest olen veendunud, et see putukas, kes mind hotel montholoni vannitoas tervitas, oli värskeltkoorunud prussak.