Kohustuslik Kolgata tee

Avastan mina nädalavahetusel rannikul telki kokku pakkides, et ossapoiss! peale remondis käimist on mu autole unustatud tagasi panna jubinad tingnimetusega "rattakoopakaitsed".
Peale mõningaid läbirääkimisi kohalikega otsustame, et nende asjanduste nimetused inglisekeeli on eeldatavasti the plastic covers inside the rear weels' cases. Nohja helistangi mina siis täna remondimeestele ja teatan tähtsalt, et needsamused on kadunud. Nemad vastu, et ei saa olla kohe mitte, sest nemad pole neid mitte puudutanudki.
??!!??!!
Mina vastu, et kuidas te kullakesed siis ikkagi seda tagumist pamperit vahetasite arvestades, et need vidinad suisa kinnituvad üht otsa pidi pamperi külge?
Kuttidel uus idee: aga äkki varastati need teil hoopiski ära? Ah?!
Tuleb tunnistada, et see on see koht, kus vist erutusin, et nomiskuradiblondiksnadmindsiinpeavad!
Katted olid enne olemas. OK?
Nüüd pole. OK?
Need paganama jubinad isegi ei eraldu mitte ilma rattaid maha võtmata nii et kui te soovite diskuteerida selle üle, miks peaks rattakoopakaitsevargal olema vaja pigem rattakoopakaitsmeid, mis sobivad ühele Belgias harva esinevale autole aga mitte imelisi velgesid ja uhiuusi rehve, mis tulevad enne rattakoopakaitsme kättesaamist kõik maha kruvida ja pärast jälle tagasi putitada, siis me muidugi võime vestlust jätkata.
Kutid muutusid selle peale pisut ettevaatlikumaks ja teatasid, et, me siin nüüd läheme teie autost tehtud pilte vaatama ja siis otsustame, kas mingid rattakoopakaitsmeid on üldse vaja või pigem mitte.
Agapalun! Vaadaku aga isu täis, kuni pamperi mõlgist tehtud pildi pealt rattakoopad paistma hakkavad :)

Aga tundub, et sel korral oli piltide passimisest ka kasu, sest peatselt helistas järgmine sell, kes palus mul homme jällegi nende juurde kohale kimada. Ah, mis ma siin ette kujutan - tegelikult tulenes nende initsiatiivikus puhtalt mu tööandjast, kes neile ohtralt tööd annab. Seega homme siis jälle kimangi naaberlinna. Turvameeskonnaga, kes minimiseeriks blondiinidele ettenähtud möla.
Ja jälle pool tööpäeva veedetud.

Kahjuks ei ole see mul esimene sarnane kogemus kohalike autoarmastajatest meistritega. Mitte hetkekski ei tohi valvsust kaotada, et no ntx viid auto kummivahetusele, ju nad ikka taipavad su rattad korralikult kinnitada. Mkmm! Vargapoldi said tagasi? Ah see vä? See on seal prügikasti serval!

Aknaklaas vahetada koos parkimiskaardi äraviskamisega? Pole probleemi! See-eest sõidad pärast klaasivahetuskatset pikemat aega ringi müts peas, sest muidu tuiskavad kõrvad esiklaasi servade vahelt lõõtsuvast tuulest peatoe külge kinni. Samal ajal tegelased arutlevad, et kas ma ikka ehk natuke liiga pretensioonikas ei ole, et eeldada, et esiklaas kohe peakski nagu kogu tuule kinni pidama. Siis ootad veel nõksa, kuni klaasivahetusele spetsialiseerunud firma ainuke vastutav ekspert talvepuhkuselt naaseb ja nagu naksti, klaas ees ja tuba soe.

Teenindus mai äss! Miks ei võiks ma eeldada, et kui pöördun teenindava asutuse poole, siis saangi seda teenust, mida neilt otsin. Selle asemel pean iga kord ennast vastava valdkonna eksperdiks harima, et nende push back'idele välkkiirelt ja adekvaatselt reageerida, enne kui rong järjekordselt mööda tuhiseb ja su asja menetlemine ca kuuks ajaks edasi lükkub?

Kevadised seiklused

Tuleb tunnistada, et ega ma ei tea isegi seda, mis ta nimi on, sest selliste banaalsuste peale meil aega lihtsalt ei jäänud.
Kohtusime Brüsseli kõige armsamas pargis nimega Ten Bosh. Märkasin teda, kui ma pargipingil Saadi Roosiaeda lugesin ja tema minust enesekindlal kõnnakul mööda kõndis. Mõlemad tegime viisakalt näo, et polnud teineteist märganudki ja nii olin ta juba unustadagi jõudnud ja Saadi filosoofilistestesse aruteludesse naasnud, kui ta ootamatult teisel pool minu pinki taas välja ilmus ja end nitševoo-näoga minust 10 cm kaugusel ringi vaatama sättis. Hetk hiljem istus ta juba minu kõrvale pingile ja siis me mõnda aega silmitsesime möödujaid ja aretasime meie-tunnet. Kuna meid eraldas mu mahukas käekott, siis tegi ta elegantse manöövri paiknemaks minu paremalt käelt vasakule. Kargas pingilt, tatsas asjatundliku näoga põõsasteni, kikitas linnulaulu peale kõrva ning pöördus siis aeglaselt ja ringutades minu pingi poole tagasi sättis end täiesti loomulikul ilmel mu vasakule käele. Ja siis läkski lahti! Et mind polnud keegi kunagi varem üritanud pargis heaks võtta, tabas vallapääsenud suur emotsioonipuhang mind veidi ootamatult. Kõik tuntud meelitamise ja meeldimistehnikad võeti põhjalikult läbi!
Enne kui ma end korralikult kogudagi jõudsin sai kell niipalju, et pargivahid asusid parki ööseks sulgema ja nende vilistamise saatel me vastristunud teed taas lahku läksidki. Aga kirg oli vist ikka suur olnud - kuidagi väga löödud moel jäi ta sinna pargipingile mulle järele vaatama. Eks tal oli muidugi ka põhjust oma tegude üle järele mõelda, sest täiesti kindlalt on tal kusagil keegi päris oma, kelle peal kõik see vilumus omandatud.

Ma nüüd paar nädalat ei saa aega sinna parki tagasi minna aga kui juhtute teda kohtama, tervitage minu poolt. Tundemärgid: kenasti väljajoonistunud tumepruun "selgroog" ja "ribid". Nina ja esikäpad valged. Neljavärviline ja seega suhteliselt suure tõenäosusega emane. Natuke Triinust suurem. Vasema esikäpa välisel küljel märgatav arm.



Epiloog.
Et kodus Triinue mitte vahele jääda, desinfitseerisin autos kiirelt käed ja sättisin koju jõudes kiiresti nii riided kui ennast pessu. Ka vaktsineerimispassi ajakohasus oli meil ju kontrollimata jäänud.

Rumal on see, kes rumalasti mõtleb

Istume Londoni avatud kontoris ja nohistame tööd teha. Veidi ootamatult hakkab levima väljakannatamatut köögilõhna. Sekundi murdosa enne seda, kui kolleegile teemakohase kommentaari viskan, meenub mulle, et ta perekonnanimi on Kitchen.

Kolame mööda Pikardia rannaäärseid linnasid ja uurime kohalikku arhitektuuri. Esindatud on väga prominentsed rõdud, mis silmatorkavalt laimiroheliseks, purpurseks või meresiniseks värvitud. Kaunilt nikerdatud ja sama kirevad aknaluugid on kõik kevadises päikesepaistes suurejooneliselt laiali lükatud. Peaaegu, et kommenteerin, kuidas ”mulle see luugivärk ikka kangesti meeldib!” aga otsustan lõpuks selle info enda teada jätta. Too much information :)

Väärtuskonflikt

Tuttav jookseb erutununa minu juurde ja teatab, et sai just tasuta koti. ???
Nimelt olevat ta tahtnud mingit kotti osta ja see olla poes olnud 50% allahindlusega. Kõrval olnud aga mingid teised kotid, mis olla olnud koguni 70% alla hinnatud. Ja siis ta nihverdanud selle 70% allahindluse sildi ihaldatud kotile ja läinud sellega tähtsalt kassasse. Kassatädi oli siis võtnud kõik alarmid küljest ära ja alles selle peale avastanud, et tema kassas ei saagi teha 70% allahindlust vaid mu kotihimulisel tuttaval tuleb minna korrus allapoole ja maksmine sealses kassas ära õiendada. Abivalmis müüja pakkinud koti kenasti ära ka.
Ja mida tegi selle peale mu tuttav? Tuhises poest välja ja kilas järgmisel päeval õnnest õhetades kõigile sellest, milline suur vedamine teda tabanud!!!

Jah, ausõna, olen ise ka esimeses ja teises klassis koos pinginaabriga poes kommikottidesse näpuga auke uuristanud ja sealt komme taskusse ajanud ja ühel korral keskkooli ajal ka pontšikuvirutamisega häbiväärselt vahele jäänud. Tagantjärele ei oska ma ühegi sellise seiga kohta seletada, miks mul neid vaja oli: kõikidel juhtudel oli mul nende asjade ostmiseks raha olemas. Eeldatavasti olin piisavalt loll, et a) tajuda oma teos midagi muud kui põnevust b) olla võimeline oma teo tagajärgi nägema. Hiljutises vestluses teatas tuttav psühholoog, et lapse ja teismelise aju areneb oluliselt kauem, kui me arvame. Ja et alles umbes kahekümnendate keskele jõudes on ajus välja arenenud piisavalt tugevad seosed teo ja pikaajaliste tagajärgede vahel. Sellest siis eeldatavasti ka selline thrill-seaking käitumine.
Aga mu tuttav on pea 40!?!? Kas on mõju avaldanud aastatepikkune savutamine või on tegemist mingi olulisema puudega aga ta keeldub oma teos midagi valet nägemast. Pigem peab müüjat lolliks tohmaniks ning on uhke, et ta nii ägeda asjaga hakkama on saanud.

Jane Birkin’i kontsert

Jalutuskäigul Pariisis möödun päevinäinud väljanägemisega teatrist nimega Palace. Hiljem muidugi selgub, et tegemist on omaaegse Pariisi kõige ägedama ööklubiga üldse aga hetkel paistab punane ukseava keskmiselt räämas ja suhteliselt hüljatud. Afišš teatab lakooniliselt, et Jane Birkin. Kas tõesti a) on ta veel elus ja b) esineb c) siinsamas ja d) täna õhtul? No vaevalt mul elus teist korda tuleb juhust ühe 60-ndate sekspommi etteastet näha, seega otsustan pühendada talle paar tundi oma pühapäevaõhtust.
Šõu algab kohe kui sisenen välisuksest. Kogu ümbrus muutub glamuurseks ja mind juhatatakse kaunisse art deco stiilis kontserdisaali. Järgneb prantsusepärane saaliteeninduskorralduse etteaste, kus kedagi ei lasta mööda saali omapead uitama vaid iga seltskond/külaline saab lillas kostüümis saatja, kes teenib kohalejuhatamise eest jootraha, mille poetab oma maitsekasse musta rahakotikesse. Kui kõik külalised paigaldatud, korjab juhtiv kohtadelejuhataja maitsekad rahakotikesed kõigi lillade daamide käest kokku.
Vahetult enne kontserdi algust ilmub saali gigantne helendavates rõivastes ”tuleohutus”-atleet, kes asjalikult kogu saalis ringi asjatab. Skeptikuna kipun arvama, et tegemist on šõu elemendiga: liiga suur ja silmatorkav on kogu see osa etendusest. Kohe peale helendava atleedi lahkumist asuvad turvateenistujad oma kohtadele pingiridade vahedes ja ukseavades. Nende üks ülesannetest on valvata pildistamist ning seda nad ka usinasti teevad: mitte keegi ei lahku salapildiga! Pildistamise edukaks vältimiseks asjatavad turvikud kontserdi jooksul pingiridade vahel kummargil ringi nii et kohati tundub nagu karjatataks saalis mingeid vilkaid uudishimulikke kühmloomi.

Jõuan veel silmitseda publikut, kelleks on vanem-keskealine prantsuse keskklass, kui juba hakkabki kusagilt lavasügavusest kõlama ”Fuir le bonheur de peur qu'il ne se sauve” ning seal ta ongi .... klassikalise lastenäidendi nõid a la Hansuke ja Greteke(!)
Kes k***t on selle kriiskava kleebitud naeratuse ja lõtvunud nööridega marioneti siia pensionile lisa teenima saatnud??? Ja mis tõbi teda vaevab? Reuma? Artroos? Radikuliit? Laulu lõppu tähistav kummardus toob selguse: proua JB, sest tema see tõesti on, on lihtsalt maani täis!
Esialgu tundub, et saatekvartetil on ettekandele tulevatest lauludest pisut teistsugune arusaamine aga ühiste pingutustega jõutakse juba teise laulu lõppu enam-vähem üheaegselt. Taarumine ja huilgamine laval küll jätkub ja pead seinale toetades mõtlen kurvalt oma 45 EURisele investeeringule ja kahele eesootavale tunnile. Õnneks saab vähemalt silma looja lasta! Huvitaval kombel on sellel maagiline efekt ja laulud muutuvad nõksu paremaks. Ca viiendaks lauluks saavad proual häälepaelad sõlmest lahti ja nüüd liigutakse jõudsalt ülesmäge. Pingutus paistab proua JB enesetunnet klaarimaks tõmbavat ja ka juhtmete ning omaenese jalgade otsa koperdamised muutuvad graatsilisemaks. Umbes poole tunni jagu on kontserdist juba möödas kui taipan, et olen asunud proua JB omapärast etteastet nautima.
Et liiga hea ei hakkaks, reostavad kontserdi teist poolt tänuavaldused. Algust tehakse varakult ning esialgu on kõik mõistetav: tänatakse kontserdikorraldajat, saaliomanikku, bändiliikmeid jne. Peale ammulahkunud Serge Gainsbourg’i tervitamist libiseb aga asi käest ning nüüd saavad tänatud ka riietega varustajad, kes on tarninud prouale silmatorkavalt tüseda mehe vesti, väga põhjalikult sissekantud püksid, lipsu ja kortsus pluusi (provided by Lou). OMG! - Juuksurgi sai tänatud! See viimane tänuavaldus on vist isegi kasulik, sest nüüd teavad külastajad vähemalt selle kutsemeistri villakraasimistöökoda vältida. Enne aluspesuga varustajateni jõudmist saab kontsert õnneks otsa. Milline täpne arvestus!
Teine kontserdipool pakub ka kena lavastusliku üllatuse – laulu Yesterday, yes a day ajal tuleb JB austajate vahele jalutama. Tema liikumist ei saada aga traditsiooniline spotlight vaid prouale ulatatakse hiiglasliku vihmavarju karkass, millele kinnitatud pirnid teda kenasti valgustavad, tekitades vallatu keadpäeva tunde. Lõpu lähenedes muutub proua JB lausa ülemeelikuks ja viskab suurest rõõmust programmi lõppu koguni esimese laulu korduse – selgub, et jumala normaalne lugu!
Tegelikult on kogu lavastus filigraanselt välja töötatud ja hoolimata hääleaparaadi kasinusest valitseb vanaproua saali lausa uskumatu haardega isegi rõdult alla lauldes! Midagi pole öelda – meistrid töös! Tagantjärele mõistan ka kahetunnise kontserdiplaani geniaalsust: esimese pooltunni põhjal ma küll elus enam vaevalt oleks viitsinud JB nime kuuldes sammu aeglustada. Välja arvatud muidugi ebatõenäolisel juhul kui et keegi oleks avaldanud soovi mulle Birkin-bag’i kinkida :) Kahe tunni peale läks aga kõik lõpuks korda: proua sai kainemaks, hääl sai lahti lauldud ja kõik said kenasti tänatud.

juriidilsed imelood

Belgias on olemas seadus, mille kohaselt võib saata tegelasele töötervishoiu arsti koju kontrollima, et kas ta ikka tegelikult ka kodus haige on. Seda selleks, et kõik avantüristid teaks, et kui nad peaks teatama, et on nüüd elu lõpuni ntx jalast vigased ja nõuaks sellekohast toetust, siis saaks neil kogu aeg silma peal hoida, et nad samal ajal paradiisisaarel surfitreenerina karjääri ei teeks.

Teine muljetavaldav seadus on see, mille kohaselt saab ntx mobiiliarvega võlgu jääjal konstaabli juuresolekul ukse maha murda, koju sisse tungida, kogu varanduse üles kirjutada ja ähvardada selle äraviimisega, kui uimane võlgnik kohe oma võlgu tasuma ei tõtta.

aga tegelikult?

Kui su kolleeg hakkab sööklajärjekorras vaheletrüginud kaastöötaja selja taga tema kohta kõlaval häälel õelaid märkusi tegema, mis sisaldavad väljendeid ”bitch”, ”ungrateful”, ”she looks dragged in that colour” jne, kas sa julgeksid temaga ka järgmisel päeval koos sööma minna?

Kolimisuudiseid

jajah, polegi ammu teemaks olnud, aga mind otsustati jälle kolida, sest juhatus on otsustanud korrust vahetada ja seega pidi 25 inimest ümber kolima. Seekord lubati, et nüüd on küll viimane kord kui mind kolitakse. Olgu siis.
2 nädalat hiljem on mu endine kabinet sama mahajäetud, kui peale minu lahkumist. Huvitav. Otsustan oma endise kabineti tulevikku mõnda aega silmas pidada.

Things that you get for being stubborn

Sõidame Liege’i ja asume kesklinna parkimismajas kohta otsima. Lõpuks ometi avastame Yarise, mis ilmutab elu- ja lahkumismärke. Kuna tema kohale on mugavam pääseda tagurdades, seab kallis kaasa auto mugavasti ootevalmis. Manöövrit takistab mingil määral see, et meile on ootamatult ligidale sõitnud äsjailmunud auto ja see ei suvatsegi taganeda, et meile ruumi anda.
Lahkuv Yaris saab hoo sisse ja me asume oma kohale tagurdama. Ootamatult sööstab meie taha tekkinud auto sama koha poole, kuhu me just tagurdame. KK tormab autost välja ja trambib oma õigust nõudes ümber nahaali auto, kuid too pusserdab kasvava innukusega oma autot parkimiskohale.
Kuna KK tegevus ei paista tulemusele viivat, torman autost välja ja sean ennast nahaali auto ette, et ta enam edasi sõita ei saaks. Vaatan läbi klaasi, kuidas proua rooli taga silmad üllatusest punni ajab, samal ajal kui kaks tagaistmele seatud lapsukest ema nahaalsusest õppetundi omandavad. Proua on vahelevõtmisest vist suhteliselt ähmi täis ja üritab läbi esiklaasi räusates tõestada oma eelisõigust sellele kohale. Veenvuse suurendamiseks ajab oma autot koguni kahel korral otse mulle peale. Toetun tõukest tasakaalu kaotades väga raskelt proua kapotile ja vaatlen himuralt esitulesid. KK'l tõuseb selleks ajaks suitsu nii sõõrmeist kui kõrvadest ning tema puhkusehetked kapotil muutuvad üha raskemaks. Jõuan mõelda sellele, mida tagaistmel halisevad lapsed esmaspäeval koolis oma nädalavahetusest räägivad: läksime linna ja siis ema hüppas parkimisjärjekorras ette ja ajas eesõigust omavad inimesed alla.
Paistab, et sama mõte jõuab tagaistmelt ka prouani, sest peale pikemat jõllitamisseanssi ta siiski heitub, lõtvub ja kaob paremaid jahimaid otsima.

Viisakusväljendeid

... minu kirjadest:
Dead John (Dear John)
Kind retards (Kind regards)
Hind regards (sama)