peakorter

külastasin esmakordselt tööandja rahvusvahelist peakorterit. amsterdami lähistel asuvas väikelinnas rongijaamas küsisin juhumöödujalt ettevaatlikult, kus võiks asuda aadress, mis mu telefoni toksitud. tänavanimi ei paistnud tegelasele halligi ütlevalt aga kui ta selle kohalt firmanime luges, teadis kohe! puhtalt proovimise pärast küsisin veel kolm korda täiesti rändom inimeste käest ja kõik teadsid!
noh ja siis läksin tunnelist läbi ja olingi ootamatult otse firma ees. tegelt võttis pisut hingetuks küll! maja minu ees ületas suuruselt kõik meie firma londonikvartalid! vähemalt ei paista need hoopiski nii monumentaalsed, kuigi seal töötab kordades rohkem inimesi. hiljem selgus, et peakorteri avarus on tingitud mingitest kohalikest riiklikest nõudmistest igale töötajale ettenähtud ruutmeetrite arvu kohta. ruumides ringi seigeldes tuli ikka meeletult vantsida! seda kõike üle 10x tihedama asustusega riigis kui eesti!
ma ei tea täpselt, kas neil on ka mingid erilised müranõuded aga seal oli nii ääretult vaikne, et see ilmatu avarus ja vaikus kokku tekitasid lausa muuseumi tunde. saan aru küll, et eeldatavasti olid kõik töötajad kliendis aga ... parklas oli kokku 10 autot! lauita palju tahad!

tuletasin juba härdusega meelde, et kui londonikontoris lõuna ajal ettevaatamatult kabinetiuksest väljuda, tekitad kohe korraliku kaose, sest tegelane, kes oma nina vastu sinupoolt avatud ust ära lõi, aeglustas instinktiivselt sammu, mistõttu järgmised kümme jooksid talle oma pitsa/võileivakarpidega otsa.